Reede, 28 Jaanuar 2011 20:55
 Jaanus Marrandi vastas 25. januaril Raamatupidaja.ee küsimustele:
Riik peab maksunduse ja ettevõtluse reguleerimisel lähtuma sellest, et inimestel oleks tööd ja nende ettevõtlikkus ei oleks pärsitud, ütles SDE juhatuse liige Jaanus Marrandi kommenteerides vajadust FIEde maksustamine üle vaadata.
Raamatupidaja.ee saatis Eesti suurematele erakondadele neli küsimust, mis puudutavad vajadust vaadata üle füüsilisest isikust ettevõtjate maksukoormus.
Täna vastab raamatupidaja.ee küsimustele SDE juhatuse liige Jaanus Marrandi.
1. Kas olete nõus, et vastavat arutelu peaks kureerima rahandusministeerium?
Loomulikult peavad kõik maksupoliitikat puudutavad eelnõud läbima rahandusministeeriumi, kes peab täitevvõimuna tagama seaduste täitmise. Samas on vildakas (Margus Tsahkna - toim.) arvamus, mis justkui kõlama jääb, et ministeerium on kõige olulisem.
Ma arvan, et olulisim on poliitilise tahte olemasolu. Ja seadusloomega tegeleb ikkagi ennekõike riigikogu, keda ei peaks käsitlema täitevvõimu kummitemplina.
SDE esitas eelnõu, mille kohaselt oleks haiguspäevade eest maksmisel võrdsustatud FIE-d ja äriühingud. Tegelikult ei olnud põhjusi, miks IRL ja koalitsioon seda eelnõu ei toetanud. Need valimiseelsed jutud, et tuleme hiljem teema juurde tagasi ja "kompleksemalt" ,on pisut naljakad. Tegelikkuses puudus IRL-l lihtsalt poliitiline tahe FIE-de olukorda haiguspäevade eest tasumisel parandada ja seda pole mõtet veeretada ei täitevvõimu peale ega ka kaugemasse tulevikku.
2. Kas Sotsiaaldemokraatlik erakond peab vajalikuks FIEde maksustamise teema tervikuna ette võtta ning kirjutada see ka koalitsioonilepingusse?
Meie jaoks on väikeettevõtluse areng üheks väga oluliseks hoovaks majanduse arengus. Kui inimesed suudavad luua iseendale töökoha ja edukalt majandada, siis selline tegevus peaks olema soodustatud, aga mitte seadusandlikult äriühingutega võrreldes raskemaks muudetud.
Me oleme ka siiani püüdnud neid teemasid suhteliselt terviklikult vaadata. Nii esitasime 2009. aasta novembris eelnõu, mis puudutas FIE-de maksuvaba üleandmist ühelt isikult teisele ja ka eelpoolnimetatud esimeste haiguspäevade eest tasumist. Alles järgmise aasta aprillis tuli FIE-de tulumaksuvaba üleandmise eelnõuga lagedale ka koalitsioon. Hilisemas riigikogu arutelus sai seaduseks meie ja valitsuse eelnõu liidetud variant, kusjuures aluseks võeti meie sõnastus. Kahjuks võeti sealt üks osa ka välja.
Loomulikult peame vajalikuks nii nende kui teiste teemadega jätkata ja see võiks olla koalitsioonilepingus kajastatud küll.
3. Millised punktid praegustes regulatsioonides vajaksid Teie hinnangul üle vaatamist, lihtsustamist, uuesti reguleerimist?
FIE-de tegevuse korraldamiseks on käidud välja päris huvitavaid ideid alates tegevusloa maksust kuni sotsiaalmaksu maksmise muutmise ja bürokraatia lihtsustamiseni. Kõiki neid tuleks analüüsida.
Esmalt aga tuleks kõrvaldada ilmsed ebavõrdsused teiste vormidega. Näiteks kui töötaja, kes on ühtlasi FIE, koondatakse, siis praegu lisaks FIE tööd tegev töötaja ei saa sarnaselt tavatöötajaga koondamishüvitisi, kuigi ainukeseks vaheks oli FIE-na registreering, mis andis võib-olla väga väikese lisakoormuse. Sama räägitud haiguspäevade eest tasumisel jne.
4. Kas Teie hinnangul oleks riigi, maksunduse ja ettevõtluse seisukohalt kasulikum, kui FIE asemel valitaks OÜ vorm?
Riik peab suutma maksud efektiivselt kokku koguda sõltumata ettevõtlusvormist. See on seaduste toimimise küsimus.
Mõlemal ettevõtlusvormil on omad eelised ja puudused. See, millise vormi ettevõtja valib, peaks olema tema enda otsustada ja riiklikult ei peaks tekkima olukorda, kus üks ettevõtlusvorm on eelistatud teise ees. FIE vorm on sobilik paljudel juhtudel, kui inimesel on olemas mingi teine töökoht, mille koormus võimaldab kõrvalt ettevõtlusega tegeleda. Samuti on suurem osa talupidajatest FIE-d.
Loomulikult on FIE-l puuduseks äriühingute ees terve oma varaga vastutamine samas, kui äriühingud vastutavad vaid ettevõtte varaga. Teisalt on FIE-l kogu käibes olevat raha võimalik ettevõtjana kogu aeg kasutada, osaühingul on ettevõtte ja selle omaniku rahal väga selge piir vahel. Seega peab ettevõtja suutma ise hinnata (ja selleks peab tal olema ka võimalik nõustajaid kasutada) oma ettevõtte tegevuse spetsiifikast lähtudes, milline ettevõtlusvorm talle parasjagu paremini sobib.
Kõige olulisem on, et inimestel oleks tööd ja nende ettevõtlikkus ei oleks pärsitud. Sellest peab ka riik lähtuma.
Viimati uuendatud Reede, 28 Jaanuar 2011 21:15
Neljapäev, 25 November 2010 11:50
Jan-Roland Raukas
 Postimees avaldas 25. oktoobril Jaanus Marrandi artikli "Marrandi: parteisid kontrolligu sõltumatud audiitorid":
Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni juht Jaanus Marrandi (SDE) leiab, et erakondade rahastamist ja valimiskampaaniate kulutusi tuleks kontrollima panna sõltumatud audiitorid.
Oma rahaasjade kontrollimisest ei ole praegu ükski erakond eriti vaimustusest. Mida teie juhtud komisjon, mis erakondade rahaasju kontrollib, lahenduseks pakuks?
Tegin komisjonile ettepaneku, et üks sõltumatuid eksperte hõlmav audiitorfirma võiks jälgida kogu valimiskampaaniat. Näiteks mõõta erakondade telereklaamide sekundeid, mõõta ajalehtedes valimisreklaami pindu ja koostada hinnangud iga erakonna iga reklaamiväljundi lõikes. Vastavalt seadusele peavad ka erakonnad aruanded esitama ja siis saaks neid kahte võrrelda. Kindlasti paneks see erakondade esindajaid, peasekretäre pingutama.
Vähemalt nad üritaksid näidata...
...nad üritaksid näidata oma kulutusi võimalikult täpselt. Kuid ka komisjonil, mis nende aruannetega tegeleb, on reaalne võrdlusmaterjal ja võimalus vajadusel pöörduda, kuhu tarvis.
Erakonnad on praegu sattunud erakordselt rumalasse rolli, sest meenutan – endine õiguskantsler Allar Jõks sai selle pärast oma koha pealt lahti, et nõudis sõltumatu komisjoni moodustamist. Samuti ootab selgust avalikkus. Praegune erakonnaseadus (täna riigikogus kolmandal lugemisel – toim) ei paku võimalusi sisuliseks kontrolliks.
On üldse naeruväärne, et erakonnaliikmed kontrollivad ise oma võimalikke petuskeeme.
Loomulikult on kõige mõistlikum, kui erakonnad ise ei osaleks kontrollis, vaid selleks oleksid pädevad sõltumatud eksperdid. Praegu on ju nii, et valimiskulutused deklareeritakse stiilis: telereklaam – kolm miljonit.
Tegelikult peaks olema sätestatud, et deklareerimiskohustusega peab ära märkima ühiku maksumuse ja ühikute hulga. Siis on võimalik kontrollida. Sama lugu ajalehtedega: näiteks Postimees – mitu reklaampinda, mis hinnaga? Praegu on nii, et erakondade valimiskampaania aruannetega ei ole võimalik sügavuti minna, tegemist on lihtsate liitmis-lahutamistehetega.
Ehk avastada saab vaid pindmisi, labaseid pettusi?
Jah, näiteks europarlamendi valimistel hakkas meile silma lihtne arvutamisviga, mille tagajärjel oli jagatavate õhupallide maksumuseks märgitud miljon krooni. Ühegi erakonna üldkulud ei ületanud kümmet miljonit krooni ja siis äkki maksis kuum õhk miljoni. Sellise vea leidsime üles, aga sisulised probleemid võisid alles jääda.
Kui näeme parteidele annetajate seas suure hulga raha andnud inimesi ja nende varaline taust või õigemini selle puudumine panevad naerma, siis ei ole meil otsest õigust ega pädevust hakata uurima, et kust ta selleks raha sai. Ta võib öelda, et on lihtsalt aastatega korjanud.
Me ei saa eeldada, et erakonnad on kuritegelikud ja petavad, aga peaks olema ikkagi täpsem kohustus ja võimalus kontrollida. Selleks et tabada inimlikke vigu ja olla ka väikest viisi erakondade piitsaks.
Omaette teema on erakondade rahastamine riigi poolt.
Jah. Omal ajal sai Res Publica initsiatiivil kehtestatud keeld, et erakondi ei tohi rahastada juriidilised isikud. Seejärel tõsteti aga olulisel määral, üle 50 protsendi riigi toetust.
Kui raha suurust määrates on ainsaks aluseks riigikogu kohtade arv, siis see põlistab teatud erakondi, uutel erakondadel ei olegi võimalik peale tulla, ühtede erakondade rahamass on enne valimisi teiste omast mitu korda suurem ja see töötab kaheparteisüsteemi sünni, mitte Eesti arengu suunas.
Keelata juriidilistel isikutel annetamine on näiliselt ilus, aga sel võib olla vastupidine efekt, sest see on muutnud erakondade rahastamise veelgi läbipaistmatumaks ja sõltuvaks suhteliselt väiksest hulgast inimestest. Saavad toetada ainult need, kel jagada miljoneid...
Toomas Luman näiteks...
Näiteks. On väike hulk inimesi, kes annavad raha paljudele erakondadele, aga see tuleb ka ju ettevõtlusest. Oleks läbipaistvam, kui oleks firma nimi, kes on annetanud, ja siis saaks jälgida ka neid võimalikke majandushuve selle annetuse taga. Praegu on surve pigem skeemitamisele.
Viimati uuendatud Neljapäev, 25 November 2010 12:18
|
Esmaspäev, 06 Detsember 2010 12:32
Meiemaa avaldas 6. detsembril Jaanus Marrandi artikli "Madalam käibemaks toob odavama toidu":
Toiduainete hinnatõusud viimastel kuudel on teinud väga paljude inimeste meele mõruks. Paraku pole loota, et jõulumelus ja uue aasta saabudes võiksid tulla ka odavamad hinnad. Vastupidi, hinnad tõusevad ja ei aita selle vastu ka kramplikud kinnitused, et euro hindu ei tõsta.
Peaminister on öelnud, et hinnatõusus on süüdi põllumehed, kes toiduaineid ekspordivad. Rahandusminister kiirustas omalt poolt kinnitama, et hinnatõusu põhjused on väljaspool Eestit ja riigil üleüldse ei olevat võimalik mitte midagi selle pidurdamiseks ette võtta. Mõlemad ministrid esitavad veendunult oma reformierakondlikke dogmasid, mis aga pole tegelikkuses ei majanduskriisi eel ega ajal vett pidanud.
Riigi otsused halvendasid ettevõtluskeskkonda
Me võiksime valitsust justkui kiita eelarve julge ja resoluutse kärpimise eest. Aga me ei tohi jätta küsimata, et järsku oleks saanud hakkama ka väiksema kärpimisega, kui “mullimajanduse” kasvu ajal ei oleks valitsus oma rumala eelarvepoliitikaga kriisitulele hagu alla ajanud.
Kangelaslik võitlus iseenda ülesblufitud eelarve väiksemaks lõikamisel, üleöö tõstetud käibemaks ja panganduskriisist tulenenud laenukraanide kinnikeeramine koos turgude kukkumisega lõidki kokku kombinatsiooni, mis pani ettevõtluse hinge vaakuma.
Eestis ei jäänud ettevõtjatel muud üle, kui hinge kinni hoides oodata, et teiste riikide hiiglaslikud abipaketid tõmbaksid sealse ettevõtluse käima ja päästaksid ka Euroopa serval asuva ja välisturgudest sõltuva Eesti majanduse. Meil vedas! Paljuski tänu Rootsi ja Saksamaa, aga ka teiste riikide jõupingutustele on kriis ka meil läbi saamas. Üheks kriisist väljumise kaasaandeks on toiduainete hinna tõus. Ja siinjuures oleks ilmselge liialdus väita, et meie halva seisu tekkes ei ole oma osa valitsuserakondade Reformierakonna ja IRLi lihtsameelsel majanduspoliitikal.
Madalam käibemaks sobib kõigile
Toiduainetööstused asusid kriisi “poomisnööri” lahti harutama – kuna laenukraanid olid ikka veel kinni, oli neil kõige lihtsam püüda raha arengu tarbeks tarbijate käest. Ärakukkunud käivetega kaubandus keeras hinnatõusule omakorda vinti juurde. Praeguses, vähendatud palkadega Eestis on aga toiduainete hinnad väga paljude jaoks talumatult kõrged. Me oleme olukorras, kus toit maksab sama palju või isegi rohkem kui mujal Euroopas, aga palgad on kordades väiksemad.
Ainult seitsmes Euroopa Liidu riigis pole toiduainetel käibemaksuerisust. Paljudes riikides on see koguni null protsenti. Sotsiaaldemokraatide arvates peab Eesti siin muu Euroopaga ühte jalga käima ja kehtestama toidule madalama käibemaksumäära. Ka uuringud näitavad, et mida suurem on ühiskonna kihistumine, seda tõhusama mõjuga on toidukaupade alandatud käibemaks.
Kriitikud räägivad, et kogu vaheraha pistab taskusse kaupmees ja hinnad ei lange. Usun, et kõigile on selge, et tiheda konkurentsi ja kukkunud käivete tõttu on kaubandusketid tegemas mida iganes, et suurendada oma käivet ja turuosa. Madalam hind loob selleks kindla võimaluse.
Rahandusminister on öelnud, et parim rohi elu kallinemise vastu on tootlikkuse tõus ja sellest tulenev majanduskasv. Just nimelt! Toiduainete madalam käibemaks mõjutab positiivselt nii põllumajandust kui ka toiduainetööstust, hoides töökohti, andes arenguraha ja tekitades tugeva vastusurve hinnatõusule.
Madalamast maksust tulenev odavam toit on võla tasumine Eesti inimestele, kes on pidanud valitsusliidu lihtsameelse rahanduspoliitika tõttu rihma pingutama. Ettevõtjatele on see aga riigipoolne abipakett, mis jäi õigel ajal tulemata.
Viimati uuendatud Esmaspäev, 06 Detsember 2010 12:40
Reede, 05 November 2010 12:50
Jan-Roland Raukas
 Meiemaa avaldas 5. novembril Jaanus Marrandi artikli "Eestis on maad võtmas stagnaaeg":
Eks inimesed ole aastate vältel jõudnud juba harjuda riigivalitsejate enesekiitusest kumisevate juttudega Eesti erakordsest edust. Seepärast on nii mõnelegi jahmatav, kui sotsiaaldemokraadid räägivad Eestisse hiilinud stagnatsioonist.
Muidugi ei ole siin tegu lihtsakoelise mustriga, et stagnatsioon tähendab omavahelistes vastuoludes praadivaid vanu liidreid Laari, Ansipit, Savisaart ja et värskeid tuuli toob noorema generatsiooni liidrina sotsiaaldemokraatide uus esimees Sven Mikser. Asi ei ole põlvkondade vastasseisus, vaid hoopis kivinenud arusaamades ja poliitilistes ideedes, mille jätkumisel on ohus meie riigi arenguvõimalused.
Maksupoliitika on ummikteel
Kindlasti on Eesti viimaste kümnendite areng olnud muljetavaldav, seda eriti võrdluses kunagiste saatusekaaslastega endisest Nõukogude Liidust. Ometi on igal poliitikal oma aeg ja koht. Kui omaaegne majanduspoliitika tõi meile palju välisinvesteeringuid ja kiire majanduskasvu, siis masu ajal põhjustas just seesama poliitika veelgi järsema kukkumise.
Nüüd, mil me oleme karmi majanduskriisi kogemuse võrra rikkamad, oleks arulage jätkata täiesti muutumatul kursil. Samas on Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit jäänud saadud õppetundide suhtes pimedaks ja kurdiks. Väidan, et kahe võimuerakonna maksupoliitika on praeguseks pöördunud nii Eesti arengu kui ka nende endi algsete ideede vastu.
Meenutada tasub kas või üksikisiku tulumaksu langetamist majandusmulli aegadel, mis ajas kriisi kulutulele veelgi hagu alla. Samuti kõiki neid maksutõuse, mis mõjusid koormavalt niigi raskustes ettevõtlusele, või käibemaksutõusu, mis lõi esmajoones väiksemapalgalisi, kes kogu oma palga igas kuus ära tarbivad.
Nüüd, mil seljataha on jäänud üüratud eelarvekärped ja käivad 2011. aasta riigieelarve arutelud, on üha selgem valus tõsiasi – meie riigi rahandus ja eelarvepoliitika pole enam vanas kastmes söödav.
Seda tõestab kas või rahandusministeeriumi analüüs, mille kohaselt seisab eelarve maht vähemalt neli aastat sisuliselt paigal. Ja sealgi on iga viies kroon pärit võõrvahenditest, olgu see siis tulnud EL tõukefondidest või CO2 kvoodi müügist. Riigikontrolli hinnangul suudab selline eelarve katta maksutuludest üksnes riigi fikseeritud kulutused, arenguks aga raha ei jätku.
Maksumuudatustesse eitavalt suhtuv valitsusliit pakub, et asjad paneb paika euroga kaasnev majanduskasv. Paraku teatas hiljuti IMF, et Eesti majanduskasv jääb kümne aasta (2003–2013) lõikes kehvakeseks ja siin on meist ees nii Tšehhi, Slovakkia, Leedu, Läti, Poola kui ka Venemaa. Eestist madalam kasv on IMFi prognoosi kohaselt vaid kahes arenevas Euroopa riigis – Horvaatias ja Ungaris (ligi 2 protsenti). Lisaks ei toeta meie suur, 221 miljardi kroonini ulatuv erasektori laenude kogusumma mitte kuidagi ei sisetarbimist ega ka majanduskasvu.
Maksumaksjale valetamine peab lõppema
Tegelikkuses vaatame me tõtt järjest suureneva laenukoorma ja tühja riigieelarvega, mis ei suuda pakkuda kodanikele mõistlikult haridust, tervishoidu, infrastruktuure ega luua turvatunnet.
Koalitsiooni tahtmatus seda ummikteed tunnistada meenutab mulle brežnevlikku järjekindlust dogmade jutlustamisel. Kui selline olukord ei ole stagnatsioon, siis mis seda veel on?
Eelarvele ja maksupoliitikale tuleb ausalt otsa vaadata ning lõpetada kodanike ja maksumaksjate petmine. Me ei taha ju elada riigis, kus haridusminister teatab suutmatusest rahastada kõrgharidust või kus üle maa pole tagatud teenuste ühtlast kättesaadavust.
Maksumaksja peab teadma, mida ta riigi käest oma maksude eest vastu saab. Teda ei tohi tabada üllatused, kus petukaubana räägitakse madalatest maksudest, aga tegelikult läheb järjest rohkem riigi teenuseid maksuliseks.
Koos euro kui uue väärtuste mõõduga oleks viimane aeg võtta üle ka muud euroopalikud väärtused. Eesti vajab uut hoogu, mis toob endaga kaasa värskema mõtlemise ja võime suhtuda kompleksivabalt oma aja ära elanud ideedesse. Ennast ammendanud lihtsameelsete poliitiliste ideede koht asub ühes küpses riigis ajalooriiulitel.
Viimati uuendatud Reede, 05 November 2010 13:11
|
